Liitium{0}}ioonakusid ei tohi hoida täislaadituna. Peamine põhjus on see, et täislaetud olekus on aku sisemus pideva kõrge-pinge all. See pinge kahjustab elektroodide materjale ja elektrolüüti pöördumatult, lühendades lõpuks drastiliselt aku tööiga ja tekitades potentsiaalselt varjatud ohutusriske.
Täielikult laetuna deinterkaleerub suur hulk liitiumi aatomeid positiivselt elektroodilt ja migreerub negatiivsele elektroodile. See jätab positiivse elektroodi materjali tugevalt oksüdeerunud olekusse, põhjustades selle kristallvõre struktuuri stabiilsuse järsu languse. Selle seisundi pikaajaline säilitamine põhjustab otseselt positiivsete elektroodiosakeste pragunemist ja peenestamist, mis põhjustab aku mahu püsiva vähenemise. Samal ajal, kui see on täielikult laetud, läheneb negatiivse elektroodi liitiumi interkalatsioonitase küllastumisele. Kui säilituskeskkonna temperatuur on kõrgem, sadestuvad liitiumioonid negatiivse elektroodi pinnale, moodustades nõelad{4}, nagu liitiumdendriite. Need dendriidid kasvavad jätkuvalt ja võivad lõpuks sisemise separaatori läbi torgata, vallandades sisemise lühise. See omakorda toob kaasa aku paisumise ja ülekuumenemise ning rasketel juhtudel põhjustab see märkimisväärse tulekahjuohu. Lisaks kiirendab täislaetud olekuga seotud kõrge pinge elektrolüüdi oksüdatiivset lagunemist; lagunemisel tekkivad gaasid ja lisandid suurendavad aku sisemist takistust, süvendades seeläbi veelgi võimsuse vähenemist ja paisumist.
Liitium{0}}ioonakude optimaalne säilitamise strateegia keskendub nende keemilise oleku stabiliseerimisele ja sisemiste reaktsioonide kiiruse aeglustamisele. Täpsemalt tuleks järgida järgmisi põhijuhiseid:
Kõigepealt kontrollige rangelt laadimise taset ladustamise ajal. Tavalisi liitium-ioonakutüüpe-, nagu kolmekomponentne liitium- ja liitiumraudfosfaat (LiFePO4)-, on kõige parem hoida mõõdukas laadimisvahemikus 40–60%. Selles vahemikus on elektroodide keemiline olek kõige stabiilsem; see hoiab ära stressist{8}}indutseeritud kõrgepingest põhjustatud kahjustused, vältides samal ajal negatiivset elektroodi passivatsiooni, mis võib halvendada järgnevat laadimist ja tühjenemist, -mis tavaliselt juhtub siis, kui laengu tase langeb alla 20%.
Kui aku jääb pikemaks ajaks jõude seisma, on soovitatav see enne vooluvõrgust lahtiühendamist ja hoiule panekut laadida umbes 50%; mitte mingil juhul ei tohi akut hoida pikka aega madala-laetusega (alla 20%).
Teine kriitiline tegur on säilitustemperatuur; Ideaalne keskkond on jahe ja kuiv ruum, mille temperatuur on vahemikus 0 kuni 25 kraadi. Kõrge temperatuur (üle 35 kraadi) kiirendab drastiliselt aku sisemisi keemilisi reaktsioone, mis viib aku mahu kiirele vähenemisele. Ja vastupidi, kuigi madalad temperatuurid (alla 0 kraadi) võivad neid reaktsioone ajutiselt aeglustada, põhjustavad need aku sisemise takistuse ajutist suurenemist ja võivad kahjustada elektrolüüti, muutes sellised tingimused pikaajaliseks{6}}hoiustamiseks sobimatuks.
Arvestades, et liitiumpatareide isetühjenemine toimub vähesel määral-isegi puhkeolekus, on soovitatav, et seadmete puhul, mis on mõeldud pikaajaliseks säilitamiseks-,-nagu elektrisõidukid või varuakusüsteemid-, kontrollitaks järelejäänud laetuse taset aktiivselt iga 1–3 kuu järel. Kui laetuse tase langeb alla 40%, tuleb see enne salvestamise jätkamist viivitamatult laadida vahemikku 40% kuni 60%.
Täiendavad ettevaatusabinõud ladustamisel on järgmised: kuiva keskkonna hoidmine, et vältida niiskuse või söövitavate gaaside kahjustusi; aku kaitsmine füüsiliste kahjustuste eest, nagu muljumine või löök; ja rangelt hoiduma aku volitamata lahtivõtmisest või selle kaitselülituste muutmisest, kuna see võib kahjustada aku ohutusmehhanisme ja tekitada olulisi ohutusriske.
